Julius Mägiste (1922. aastani Mälson) sündis 19.12.1900 Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Kassema külas Kustase talus.

​Julius Mägiste huvi keeleteaduse vastu pärines juba lapsepõlvest. Nimelt oli tema emapoolne onu tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski, kes tõi noorele Juliusele tudeerimiseks keeleteaduslikke raamatuid.

Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Julius Mägiste perega (1920. aastate alguses). Tagumises reas vasakult: noorem vend Verner, kaksikvend Aksel, Julius Mägiste; ees isa Gustav ja ema Emilie

Julius Mägiste koolitee algas kodu lähedal külakoolis. Aastal 1913 astus humanitaarhuvidega Mägiste Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Majanduslikel põhjustel jätkusid õpingud vahepeal Aleksandri Gümnaasiumis, kus õppides võttis ta Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu liikmena osa Johannes Aaviku keelekursustest. Gümnaasiumi viimasesse klassi läks Mägiste taas Treffnerisse. Tartu Kooliõpilaste Pataljoni ridades võttis ta osa Vabadussõjast. 

1919. aastal alustas Julius Mägiste ülikooliõpinguid Tartu Ülikoolis. Ta keskendus esmalt antiikkeeltele, kuid läks peagi üle läänemeresoome keeltele.

Foto: H. Riedel (Rahvusarhiiv)
Noor filosoofiateaduskonna üliõpilane Julius Mägiste

Juba tudengina võttis Mägiste osa mitmete seltside ja ühenduste tegevusest. Ta oli üliõpilasseltsi Veljesto üks asutajaliikmeid ning jätkas seltsis aktiivne olemist ka vilistlasena. Teaduskarjääri edenedes kuulus ta ka mitmetesse välismaistesse teadusseltsidesse.

1925. aastal, esimese läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuse lahkumisel, alustas Mägiste Tartu Ülikoolis õpetamistööga. Esmalt oli veel vaid magistrikraadiga Mägiste õppeülesande täitja, kuid 1928. aastal doktorikraadi kaitsnuna avanes talle varsti ka professori positsioon. Nii sai ta vaid 29-aastaselt rahvuskeelse ülikooli esimeseks eestlasest läänemeresoome keelte professoriks. Seda ametit täitis ta 1944. aastani.

Foto: Tartu Ülikooli muuseum
Akadeemilise Hõimuklubi jõulupidu (1929). Julius Mägiste teises reas vasakult neljas. Eesti- Soome Üliõpilasklubist 1923. aastal välja kasvanud hõimuklubi põhikirjalised eesmärgid olid “akadeemiliste hõimuhuviliste koondamine ja hõimurahvaste ning -maade tutvustamine, samuti väikehõimude kultuuriline ja majanduslik toetamine.”

Julius Mägiste teaduslikud huvid olid väga mitme-kesised. Ta on tegelenud nii isiku- kui kohanimede uurimisega ja propageerinud perenimede eestistamist. Etümoloogia ehk sõnade päritolu vallas on Mägiste teaduslukku läinud suurima eesti keele etümoloogia sõnaraamatu („Estnisches etymologisches Wörterbuch”) koostamisega. Lisaks teadustegevusele on üks tema märgilisi panuseid eesti keele ajalukku olnud Henriku Liivimaa kroonika (1962) tõlkimine.

Julius Mägiste tõlgitud “Henriku Liivimaa kroonika” (1962)
oli esimene kroonika tõlge otse ladina keelest eesti keelde

1944. aastal lahkus Julius Mägiste perega Nõukogude okupatsiooni tõttu Eestist Saksamaale. Hamburgis osales ta aktiivselt Balti Ülikooli loomises. Õppetööd ta seal aga teha ei jõudnudki, kuna suundus enne Rootsi. 

Rootsis asus pere elama Lundi, kus Mägiste töötas esmalt ülikoolis arhiivitöötajana, kuid juba 1947. aastal hakkas ta soome ja ungari keelt õpetama (Lundi ülikoolis uurali keeli varasemalt õpetatud ei olnud). 1950. aastal nimetati Mägiste soome-ugri keelte dotsendiks. 1954. aastal asutati Soome-ugri Keelte Seminari nime all eraldi instituut, mida Mägiste juhtis kuni pensioneerumiseni 1967. aastal.

Julius Mägiste suri 1978. aasta märtsis 77-aastasena ja ta on maetud Lundi kalmistule.

Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Julius Mägiste (1970. aastad)