|
Julius Mark, Julius Mägiste ja Paul Ariste on soome-ugri teaduslukku jälje jätnud oma väärtuslike uurimustega, kuid ühtlasi pedagoogilise tööga. Kolme meest ühendab huvi teadmiste ja nende jagamise vastu, olgu see toimunud siis loengusaalis või kohvikulaua taga salongiõhustikus. Julius Mark ja Julius Mägiste pidid esimeste rahvusülikooli professoritena üles ehitama meie sugulaskeelte uurimise ning õpetamise, Paul Ariste õlule jäi aga nende töö jätkamine sõjajärgsel ajal.
|
Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Uurali keeleteaduse seminar Tartu ülikoolis (1935). Istuvad vasakult: Paula Palmeos, prof. Julius Mark, József Györke, Alma Hiitonen; seisavad vasakult: Marta Koppel, Béla Kálmán, Felix Oinas, Alo Raun, Helene Saabel, Erna Siirak |
|
"Mind hämmastas professori ainetundmise sügavus ja see, kui vabalt ta selles pealtnäha segases sõnade maailmas orienteerus.“ kultuuritegelane Ants Salum Julius Mark oli loengupidajana väga konkreetne ja selge. Alati kirjutas ta kõik korraliku käekirjaga tahvlile ning seletas selgelt üle. Margi saami (varasem nimetus lapi) keelte loengute kohta on Paul Ariste meenutanud: „Need olid põnevalt veetlevad loengud. Üliõpilastele näis, et professor on otse laplaste seas, kui ta seletas Lapi sõnavara ja grammatika seiku, sest ta oskas neid liita laplaste eluoluga. Lapi keele häälikulugugi polnud tüütav, ehkki see oli raske.“
„Mark õpetas mind kohvikus käima.“ Paul Ariste Üliõpilaste kohvikusse kutsumine on traditsioon paljudele humanitaarõpetlastele. Paul Ariste, kes samuti selle kombe poolest tuntud oli, on kirjutanud, et õppis selle just Julius Margilt. Nii tema kui keeleteadlane Paula Palmeos on meenutanud, kuidas pärast loengut tavatses professor Mark koos tudengitega kohvikus istuda ja vestelda. Nagu Veljestoski, pääses kohviku vabas õhkkonnas esile Margi lahkem pool – ta andis üliõpilastele nõu ning jutustas neile oma põnevatest ekspeditsioonidest. Aeg-ajalt olid külalised oodatud Markide kojugi.
|
Puŕǵińe ińazoro puz Äkilise meele tõttu hüüdsid õpilased Marki tagaselja „Puŕǵińe ińazoro puz“, mis tähendab ersa keeles pikse ehk müristamise jumalat. Oma loengusaalis eeldas ta täielikku korda – pinginaabriga vestlemine ei olnud lubatud ning küsimusi ei tohtinud küsida ka loengupidajalt endalt, ainult vastupidi.
„Mark ikka rusikaga.“ Gustav Suits Nii nentis Margi kohta kirjandusprofessor Gustav Suits, hea tuttav juba Helsingi õpingute ajast. See kirjanduslik liialdus – vastu lauda ta tegelikult oma rusikat ei prõmminud – oli mõeldud ilmestama Margi karmi ja otsekohest loomust: kui teised üritasid oma tahtmisi diplomaatiliselt läbi suruda, siis „Mark ikka rusikaga“. Lauri Kettunen meenutab: „Nii oli ükskord käimas stipendiumite jagamine ja ka Mark oli taotlenud abi suveekspeditsiooni jaoks. Ega selle vastu kellelgi midagi olnud, dekaan vaid märkis kuidagi, et jagatavat summat arvestades on abivajajaid palju. Mark vihastas, tõusis toolilt püsti, võttis dekaani käest oma stipendiumiavalduse ja parandas taotletava summa
s u u r e m a k s! „Hea küll,“ tuli dekaanil leppida, samal ajal kui teised naersid sellise akadeemilise vägikaikaveo üle.“ |
Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kogu (1929). Läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste viimases reas paremalt esimene, uurali keelte professor Julius Mark teises reas vasakult esimene
Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kogu (1929). Läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste viimases reas paremalt esimene, uurali keelte professor Julius Mark teises reas vasakult esimene
|
„Mis sest, et ta kogenematusest rääkis veel sagedane paberissevaatamine märgete kirjutamisel mustale tahvlile ja noorusest kerge punastamine tütarlasteohtu studentide kahemõtteliste repliikide puhul.“ etnoloog Gustav Ränk Julius Mägiste oli ülikoolis õpetama hakates 25-aastane, vaid paar aastat vanem oma üliõpilastest. Õppejõu noorus paistis algusaastatel loengutes ka välja. Paul Ariste on meenutanud, et väikese vanusevahe tõttu oli õpilastel Mägistega väga sõbralik vahekord ning tema suurim mõju noortesse avaldus just erakõnelustes, näiteks julgustas Mägiste noori tegema kaastööd ajakirjale Eesti Keel ning osa võtma erialaseltside tegevusest.
„Nende alalisteks külalisteks olid ikka need soomlased ja ungarlased, kes olid tulnud või saadetud Tartu ülikooli sugulaskeelte alal ennast täiendama või eesti keelt kätte õppima.“ Paul Ariste Ka Julius Mägistel oli kombeks üliõpilasi kohvikusse ja kojugi külla kutsuda. Koosviibimistel jutustas ta tihti oma arvukatest keeleuurimisreisidest. Koju kutsuti üliõpilasi eriti siis, kui külas juhtus olema veel mõni Ungari või Soome keeleteadlane, keda noortele tutvustada sai.
|
„Ta tegi juba siis vadja keele nõnda armsaks ja lähedaseks, et ma pole tänini saanud lahti selle keele võlust.” Paul Ariste Julius Mägiste oli Paul Ariste jaoks suur eeskuju. Esimene kokkupuude keelemehega oli kaudne – Ariste oli lugenud ajakirjast Eesti Keel Mägiste artikleid. Mõned aastad hiljem ülikooli astudes avanes tal võimalus Mägiste käe all vadja keelt õppida. Paul Ariste oli vadja keelega selleks hetkeks juba tutvust teinud, kuid Mägiste loengud kinnistasid selle koha tema südames. Ka professor ise pani andekale õpilasele südameasjaks, et too ikka selle väikese rahvakillu teel püsiks.
„Armas õpetaja, Julgen sind nii kõnetada, kuigi pole ühtki loengut kuulanud. Teen seda Sinu teoste ja Sinu teadlase-südametunnistuse austamise ajel." keeleteadlane Eduard Vääri Kuigi Nõukogude okupatsioon sundis Mägiste Eestist lahkuma, jäi tema kohalolu Eesti keeleteadusesse alles. Mägiste ei hoidnud ühendust vaid omaaegsete õpilastega, vaid ka Eesti keeleteaduse järgmise põlvkonnaga. Nii vanad kui „uued“ õpilased kirjutasid talle ka aastakümneid hiljem ja õpetajana andis ta nõu ka omaaegsetele õpilastele, kes juba ise teadusmaailmas ilma tegid.
|
Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Paul Ariste soome-ugrilastest aspirantidega (1984). Seisab mari Arkadi Jefremov, istuvad komi Jevgeni Tsõpanov ja mari Serafima Sibatrova
Paul Ariste soome-ugrilastest aspirantidega (1984). Seisab mari Arkadi Jefremov, istuvad komi Jevgeni Tsõpanov ja mari Serafima Sibatrova
|
„Äärmiselt sõbralik ja seltsimehelik, kuid mitte kunagi semulik.” õpingukaaslane Liis Raud Paul Aristet meenutatakse kui suurt suhtlejat. Ta armastas häälduse järgi tudengite päritolu kodukihelkonna täpsuseni ära arvata. Samuti võis ta nime ja kodukandi alusel hakata üliõpilastelt uurima, kas üks või teine on tema sugulane või kas naabruses elab ikka veel kolmas või neljas. Paul Ariste huvi inimeste vastu andis alust legendidele, nagu tunneks ta iga teist eestlast.
“Akadeemik Ariste oli otsekui loodud suhtlema: ta kontakteerus ka loengutel sundimatult, pakkus oma ainet teesklematu huvitatusega, täpselt ning süsteemikalt, meeldejäävate detailidega.” ajakirjandusteadlane Juhan Peegel Ariste õpetamisstiil oli täis tarkusi ja huumorit, ainet esitades rääkis ta elavalt ja kaasakiskuvalt. Tema loengutes ei tasunud aga kõrvaliste asjadega tegeleda, tähelepanelik Ariste kutsus patustaja kohe klassi ette fonograafi demonstreerima või tahvlile murdesõnu kirjutama, on meenutanud keeleteadlane Hella Keem.
|
„Ruudi, mine too ruttu Vääri kohvikust siia!“ Paul Ariste Just selliste sõnadega on filoloog Linda Treiman meenutanud Paul Aristet talle juhendajat organiseerimas. See anekdootlik näide ilmestab hästi Paul Ariste suurt teenet Eesti fennougristika ees: oma süsteemse lähenemisega suutis Ariste välja koolitada pea igale keelele oma spetsialisti. Organiseerimisvõimet näitas Ariste välja juba noore õppejõuna sõjaeelsel ajal, juhtides tudengite tähelepanu mõnele keelelisele küsimusele ja ärgitades neid sellest Eesti Keeles kirjutama.
Produktiivne ka uneaja arvelt Paul Ariste produktiivsus on tuntud. Lisaks laiale teadushuvile toitis seda omamoodi hasartki – Ariste soovis olla avaldamise poolest esirinnas nii alma mater’is kui välismaiste kolleegidega võrreldes. Pedagoog ja Ariste õpilane Eduard Leppik on meenutanud, kuidas professor rääkis, et eriti pingelistel päevadel, kui tuleb teistest pereliikmetest tunduvalt kauem üles jääda, ei lähegi ta voodisse magama, vaid teeb paaritunnise uinaku kirjutuslaua ees oleval pehmel vaibal. Ka välitöödelt mäletavad õpilased teda pidevalt töötavana – juba reisi ajal kirjutas Ariste varavalges puhtaks enda kogutud materjali, mida oli sadu lehti.
|
