​Julius Mark, Julius Mägiste ja Paul Ariste olid teineteisele õpilased, õpetajad ja kolleegid. Neid ühendab nii ajalooline roll Eesti soome-ugri keeleteaduse arendamisel kui isiklikud kokkupuuted Tartu Ülikoolis ning mitmetes seltsides ja ühendustes, mille tegevusest nad osa võtsid.

Üks kohtadest, kus keelemeeste teed ristusid, oli üliõpilasselts Veljesto. Paul Ariste on meenutanud: „Seltsidesse kutsuti. Käisin paar korda „Veljestos“. Seal oli tuttavaid filolooge ja mõni tuttav õppejõudki, kõigepealt muidugi Julius Mägiste, keda imetlesin.“ Ka Julius Mark võttis Veljesto laupäeva-õhtustest koosviibimistest osa: „Professor Mark vestles keelemeestest, kelle juures ta oli õppinud või kellega lähemalt kokku puutunud. Ta iseloomustas neid teadusmeestena ja inimestena. Üliõpilasselts polnud auditoorium ega dekanaat. Siin võis professorile esitada vaidlusaluseid küsimusi, mida ta püüdis lahendada rahuliku meelega.”

Foto: Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Kultuurilooline Arhiiv
Veljesto koosviibimine (1926). Julius Mark teises reas vasakult kolmas, Julius Mägiste viimases reas paremalt teine ja Paul Ariste viimases reas vasakult viies

Oma mälestusteraamatus kirjeldab Paul Ariste kraadi kaitsmisele eelnenud doktorieksamit: „Tolleaegse tava järgi võtsin neljaleheküljelise suurekaustalise paberipoogna. Algusesse kirjutasin masinal „P. Ariste doktorieksamiküsimused“. Kõigepealt läksin professor A. Saareste poole. Tema käskis järgmisel päeval tagasi tulla. Sain siis tema küsimused. Oli antud lugeda murde- ja fonoloogiaalast kirjandust, millest osa oli prantsuse keeles. Edasi läksin professor J. Mägiste juurde. Tema vaatas A. Saareste teoste loendi läbi ja tegi kurja järelduse: „Siin pole midagi läänemeresoome ajaloost, mida sa pead teadma. Ma kirjutan homseks, mida tingimata on vaja.” Järgmisel päeval sain terve lehekülje uusi teoseid, mis pidin samuti tingimata läbi lugema. Professor J. Mark sai üsna vihaseks, kui luges läbi teiste meeste soovitatud teoste nimetused. „Neil pole olnud aimu, mida peab teadma doktorieksamil.” Järgmisel päeval sain taas rea suuri teoseid läbilugemiseks."

Foto: Tartu Ülikooli raamatukogu
Paul Ariste doktoritöö kaitsmine (22.05.1939). Presiidiumilaua taga istumas (vasakult) Alfred Koort, Andrus Saareste ja Julius Mägiste (seljaga); alumises kõnetoolis Paul Ariste, ülemises Julius Mark

Julius Mägiste ja Paul Ariste hoidsid ühendust ka Mägiste Eestist lahkumise järel, vahetades peamiselt teadusalast teavet ning erialast kirjandust. Nende kirjavahetusest peegeldub Julius Mägiste hool ja mure Eesti soome-ugri keeleteaduse pärast, kusjuures tema peab kaugelt pealt vaatama, kuidas tema andekaim õpilane jätkab teed, milleks tema suure osa oma teaduskarjäärist ette valmistus. Nii manitseb ta Aristet aeg-ajalt olema põhjalikum ja õpetama seda ka oma üliõpilastele. Ariste 70. juubelil kirjutab ta endisele õpilasele aga: “Kuidas ma saaksingi ykskõikseks jääda sel päeval, millal mu noorusõpetuse üks esimesi ohvreid, yhtlasi kõige terasem, keeleandelisem ja lootustandvaim ohver PA on jõudnud niikaugele, et võib vaadata tagasi oma viiekümneaastasele teaduslikule tööle meie emakeele ja sugukeelte alal, väga produktiivsele tööle teadusliku autorina ja osava eesti ja soome-ugri rahvusist lingvistipõlvede õpetajana ja kasvatajana … Tänu Sulle selle eest, aastakümnete tuultes ja tormides karastet sõpruse eest, mulle koduse Vaigamaa väärikas poeg!”

Foto: Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Kultuurilooline Arhiiv
Julius Mägistel avanes 1970. aastal fennougristide kongressi raames võimalus taas kodumaad külastada. Vasakult: Paul Ariste, Anu Ariste, Julius Mägiste, Endel Sõgel, Leida Mägiste, pr Sõgel, Paula Palmeos, Arnold Kask, Asta Veski